Päikesekaitse kreemid

Füüsikalised päikesekaitsevahendid sisaldavad ülipeent mineraalse tsink ja titaandioksiidi pulbrit, mis moodustab nahale imeõhukese kihi, mis peegeldab peegli kombel tagasi nii UVA- kui ka UVB-kiirgust. Kuna titaandioksiid ei imendu sügavale, ei ärrita see isegi tundlikku nahka. Samuti on mineraalsete päikesekaitsevahendite eeliseks see, et erinevalt keemilistest vahenditest, mis tuleb nahale kanda umbes pool tundi enne päikese kätte minemist, hakkab looduslik mineraalne päikesekaitse toimima kohe pärast pealekandmist.

Keemilised päikesekaitsevahendid on ained, mis naha sisse imendunult absorbeerivad UV-kiirgust (enamasti vaid UVB-kiirgust). Enamuses on tegu sünteetiliste kemikaalidega, mis imenduvad hästi ning võivad seetõttu kergesti ka meie vereringesse jõuda. Mõned keemilised blokaatorid võivad laguneda kokkupuutel UV-kiirgusega ja reageerida teiste kreemide toimeainetega. Need võivad põhjustada ka nahaärritust, kuna imenduvad nahka.

Lapse naha kaitsemine liigse päikesekiirguse eest on äärmiselt oluline, sest lapse nahk on õrn ja naha enese kaitsemehhanism pole veel välja kujunenud. Lapsepõlves kogetud korduvad päikesepõletused tõstavad mitmeid kordi nahavähki haigestumise riski.

Kõige turvalisema päikesekaitse annab lapsele varjuline mängukoht. Last tuleks juba varakult harjutada  palaval suvepäeval alati laia äärega mütsi. Müts kaitseb ka lapse nägu ja silmi.

Päikesekaitsekreemi valides tuleks soetada toode, mis kaitseb nii UVB- kui ka UVA-kiirguse eest. Päikesekaitsekreemides kasutatakse kahe sorti päikeseblokaatoreid: keemilisi ja füüsikalisi. Laste puhul tuleks kasutada vaid füüsikaliste päikeseblokaatoritega, tsinkoksiidi või titaandioksiidi sisaldusega kreeme. Lapse päevituskreemi päikesekaitsefaktor peaks olema vähemalt 20.

Kreemi tuleks lapse nahale kanda iga kahe tunni tagant, eriti hoolikalt tuleks sisse kreemitada nina, huuled, kõrvad.

Igal õhtul tuleks päikesekaitsekreem nahalt maha pesta, sest kreemi tihke koostis suurendab allergilise nahapõletiku tekke riski.